Nädal 13 - Teistmoodi IT

Kuidas teha erivajadustega inimestele vajaminev tehnoloogia Eestis kättesaadavaks?

Erivajadustega inimestele vajamineva tehnoloogia saab laias laastus jagada kaheks - juba olemasolevad tehnoloogiad, mida saab kasutada ilma neid muutmata (erinevad riistvaralised lahendused) ning tehnoloogiad, mis tuleb kohandada Eesti tingimustele vastavaks (eriti just eesti keele põhine tarkvara). 

Olemasolevate tehnoloogiate kasutuselevõttu on oluliselt lihtsam korraldada. Ma ei ole seda meelt, et riik peaks nende soetamist kõigile vajajatele doteerima. Küll aga peaks kindlasti olema vajaduspõhised toetused nende soetamiseks. Kui erivajadusega noor suudab 13-aastaselt õppida arvutit kasutama, on tema jaoks tööturg avatud kogu eluks. Tal peab olema see võimalus - vajamineva tehnoloogia kõrge hind ei tohi siin jääda takistuseks. Arvuti kasutamine ei ole inimõigus, kuid kui meilt kõgilt see võimalus ära võetaks, ei kujutaks me ilmselt oma elu väga ette. Seega peab ka erivajadusetega inimestel olema võimalus arvutit võimalikut mugavalt kasutada, ilma et see ta perekonnale ülemõistlikult kulukas oleks. Vastava tehnoloogia soetamine peaks olema seega riiklkult toetatud vastavalt inimese vajadusele ja finantsvõimekusele. Kui puudega inimene suudab arvutit edukalt kasutada ning teenib seeläbi kahekordset keskmist palka, saab ta ilmselt lubada endale uue hiire ostmist. Kui aga sama on vaja inimesel, kes on just pimedaks jäänud, peaks riik seda kindlasti toeatama. 

Teine pool mündist on tehnoloogia sobitamine Eesti keskkonda. Eesti Keele Instituudil on oma kõnesüntesaator, kuid sellega laiemat avalikkuse tähelepanu pälvinud projektid ka piirduvad. EKI on ka üks variante riiklikust institutsioonist, kes vastavat arendust võiks eest vedada. Seda peaks kindlasti tegema koostöös sotsiaalministeeriumi ning erasektoriga. Kogu vastavat arendusprotsessi ei ole mõtet riigil ära teha, riigilt võiks tulla sisend, eeskuju, ootused ja toetused. Koostöös erasektoriga oleks tootearendused ilmselt kiiremad ning inimesed saaksid neid mõistliku hinna eest kasutada. Riik (konkurentsiamet) peaks tagama, et tooted ja teenused jääksid siiski kõigile kättesaadavaks. 

Kokkuvõttes võib vaadata erivajadustega inimestele vajaminevat tehnoloogiat nii üksnes tehnoloogilise vahendina kui ka erivajadusega inimese abivahendina. Siiski sõltub see konkreetsest situatsioonist - see, mis ühele on äärmine vajadus võib teisele olla üksnes mugavus. Riigi ülesanne on tagada, et kõik kellel on tuge vaja, seda ka kindlasti saaksid.